16. jaanuar 2008, kolmapäev

Jesaja 41
Jumal lubab Iisraeli aidata

1 Kuulake mind vaikides, saared, ja rahvad, koguge jõudu! Astuge ligi, rääkige siis, mingem üheskoos kohtu ette!
2 Kes äratas ida poolt selle, kel kordaminek kannul käib? Kes andis tema kätte rahvad ja alistas kuningad, et ta mõõk need põrmustaks ja ta amb teeks nad hajuvaiks kõrteks?
3 Tema ajab neid taga, kulgeb ohutult rada, mida ta jalad ei käi.
4 Kes on seda teinud ja teostanud? See, kes algusest peale on kutsunud rahvapõlvi: Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama.
5 Saared nägid ja kartsid, maailma ääred värisesid, nad astusid ligi ja tulid.
6 Üks aitas teist ja ütles oma vennale: "Ole vahva!"
7 Valaja julgustab kullasseppa, naastu vasardaja alasil tagujat, öeldes joodetu kohta: "See on hea!" ja kinnitades naeltega, et see ei kõiguks.
8 Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu,
9 sina, kelle ma võtsin maailma äärtest ja kutsusin selle kaugemaist paigust, öeldes sulle: "Sina oled mu sulane, ma valisin sinu ega põlanud sind!" -
10 ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!
11 Vaata, häbenema ja piinlikkust tundma peavad kõik, kes on sinule vihased; olematuks saavad ja hukkuvad mehed, kes riidlevad sinuga.
12 Sa otsid, aga enam sa ei leia neid mehi, kes võitlevad sinu vastu; olematuks saavad ja lõpevad mehed, kes sõdivad sinu vastu.
13 Sest mina olen Issand, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: "Ära karda, mina aitan sind!"
14 Ära karda, ussike Jaakob, väetike Iisrael, mina aitan sind, ütleb Issand ja su lunastaja, Iisraeli Püha.
15 Vaata, ma panen sind pahmareeks, uueks ja paljuhambuliseks: sa peksad mägesid nagu reht ja jahvatad neid, teed künkad aganaiks;
16 sa tuulad neid, tuul kannab neid, torm puistab need laiali. Aga sina ise ilutsed Issanda tõttu, kiitled Iisraeli Püha tõttu.
17 Kui viletsad ja vaesed asjata otsivad vett ja nende keel kuivab janust, siis mina, Issand, kuulen neid, mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha.
18 Ma panen jõed voolama viljatuil künkail ja allikad orgude põhjas; ma muudan järveks kõrbe ja veelätteiks põuase maa.
19Ma istutan kõrbesse seedreid, akaatsiaid, mürte ja õlipuid; ma panen lagendikule küpresse koos plataanide ja piiniatega,
20 et nad näeksid ja teaksid, tähele paneksid ja ühtlasi mõistaksid, et seda on teinud Issanda käsi ja selle on loonud Iisraeli Püha.


Issanda väljakutse ebajumalatele

21 Tooge ette oma riiuasi, ütleb Issand, esitage oma tõendid, ütleb Jaakobi kuningas!
22 Esitage ja kuulutage meile, mis on tulemas! Jutustage endisist asjust, missugused need olid, et saaksime südamesse võtta ja mõista nende tulemusi! Või laske meid kuulda tulevasi asju,
23 kuulutage, mis tuleb pärastpoole, et me teaksime, kas te olete jumalad. Tehke ometi midagi, olgu head või kurja, et saaksime üheskoos imetleda ja näha.
24 Vaata, teie ei olegi midagi ja teie töö on tühjast: kes teid eelistab, teeb jäledust.
25 Mina äratasin põhja poolt ühe, ja ta tuli, päikesetõusu poolt mu nime appihüüdja, kes tallab valitsejaid nagu savi, otsekui sõtkuks potissepp saue.
26 Kes on seda kuulutanud algusest peale, et oleksime seda teadnud, et oleksime saanud öelda: "Temal oli õigus!"? Ükski ei teatanud, ükski ei kuulutanud, ükski ei kuulnud teie sõnu.
27 Vaata, mina olin esimene, kes kuulutas Siionile: "Näe, siin nad on!" ja andis Jeruusalemmale hea sõnumi tooja.
28 Ja kui ma vaatan, siis ei olegi kedagi, ja neist ei ole nõuandjat, et saaksin neilt küsida ja nad annaksid vastuse.
29 Vaata, nad kõik on tühised, nende teod on eimiski, nende valatud kujud on tühipaljas tuul.


Taaniel 9
Taanieli palve oma rahva pärast

1 Daarjavese, Ahasverose poja, kes oli meedlaste soost ja oli saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal,
2 tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel, raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku kohta - seitsekümmend aastat.
3 Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.
4 Ma palusin Issandat, oma Jumalat, tunnistasin ja ütlesin: "Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad.
5 Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja seadustest,
6 me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa rahvale.
7 Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja kogu Iisraelil, kes on ligidal ja kaugel kõigis maades, kuhu sa nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule osutasid.
8 Issand! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud.
9 Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me oleme hakanud temale vastu
10 ega ole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, et oleksime käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste prohvetite läbi,
11 vaid kogu Iisrael on astunud üle su Seadusest ja on taganenud sellest, võtmata kuulda su häält. Seepärast on meie peale valatud see vanne, mille ta on vandunud, mis Jumala sulase Moosese Seaduses on kirja pandud. Sest me oleme tema vastu pattu teinud.
12 Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas.
13 Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja tähele pannud sinu tõde.
14 Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie peale; sest Issand, meie Jumal, on õiglane kõigis oma tegudes, mis ta teeb. Meie aga ei ole kuulanud tema häält.
15 Ja nüüd, Issand, meie Jumal, kes sa oled oma rahva Egiptusemaalt ära toonud oma vägeva käega ja oled teinud enesele nime, nagu see tänapäeval on: meie oleme pattu teinud ja õelad olnud.
16 Issand, kõigi su õiglaste tegude pärast pöördugu ometi su viha ja raev su linnalt Jeruusalemmalt, su pühalt mäelt! Sest meie pattude ja meie vanemate süütegude pärast on Jeruusalemm ja sinu rahvas saanud teotusealuseks kõikidele meie naabritele.
17 Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi, ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale Issanda pärast!
18 Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast!
19 Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest su linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi."

Ennustus seitsmekümnest aastanädalast

20 Ja kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast,
21 kui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel, keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde õhtuse ohvri ajal.
22 Ta õpetas mind ja rääkis minuga ning ütles: "Taaniel, nüüd olen ma tulnud sind targaks tegema.
23 Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust!
24 Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.
25 Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade surve all. Ja aegade lõpus,
26 pärast kuutkümmend kahte aastanädalat, kaotatakse võitu ja teda ei ole enam; linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas; ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on määratud.
27 Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri; hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle hävitaja.""