10. jaanuar 2008, neljapäev

Pauluse 2. kiri Timoteosele 4
Timoteose kohustustest

1 Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel:
2 Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.
3 Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu,
4 ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.
5 Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!
6 Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes.
7 Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.
8 Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.

Isiklikke teateid ja korraldusi

9 Tõtta peatselt tulema mu juurde,
10 sest praegust ajastut armastama hakates on Deemas mu maha jätnud ja läinud Tessaloonikasse, Kreeskens Galaatiasse ja Tiitus Dalmaatsiasse.
11 Luukas üksi on minu juures. Võta Markus ning too ta enesega, sest ta on väga vajalik mulle abiliseks.
12 Tühhikose ma läkitasin Efesosse.
13 Kui sa tuled, too kaasa mantel, mille ma jätsin Karpose juurde Troasesse, ja raamatud, eriti aga pärgamendid.
14 Vasksepp Aleksandros on teinud mulle palju kurja. Issand tasugu talle tema tegude järgi!
15 Ole sinagi tema suhtes valvas, sest ta on ägedasti meie sõnadele vastu.
16 Kui ma esimest korda kohtus enese eest kostsin, siis ei seisnud keegi mu kõrval, vaid kõik jätsid mu maha. Ärgu pandagu seda neile süüks!
17 Aga Issand seisis minu kõrval ja tegi mu vägevaks, et sõna kuulutamine minu läbi saaks täielikult teoks ja kõik rahvad seda kuuleksid; nii ma olen välja kistud lõvi suust.
18 Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.

Lõputervitus

19 Tervita Priskat ja Akvilat ja Onesiforose peret!
20 Erastos jäi Korintosesse, Trofimose pidin aga jätma haigena Mileetosesse.
21 Tõtta siia enne talve! Eubulos ja Pudens ja Linos ja Klaudia ning kõik vennad tervitavad sind!
22 Issand olgu sinu vaimuga! Arm olgu teiega!


Iiob 19
Iiobi kaebused sõprade ees

1 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 "Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3 Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4 Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5 Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6 siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7 Vaata, ma kisendan: "Vägivald!", aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8 Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9 Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10 Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11 Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12 Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13 Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14 Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15 Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16 Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17 Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18 Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19 Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20 Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21 Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22 Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23 Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24 raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25 Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26 Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27 teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28 Kui te mõtlete: "Me ajame teda taga, asja juur leidub temas",
29 siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!"