4. juuli 2009, laupäev

1. Moosese raamat 27:1–5a,15–29
Jaakob petab enesele isa õnnistuse

1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: "Mu poeg!" Ja see vastas temale: "Siin ma olen!"
² Ja ta ütles: "Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
³ Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!
⁴ Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!"
⁵ Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga.

¹⁵ Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
¹⁶ Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
¹⁷ Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
¹⁸ ja see läks oma isa juurde ning ütles: "Mu isa!" Ja tema vastas: "Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?"
¹⁹ Ja Jaakob ütles oma isale: "Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
²⁰ Aga Iisak küsis oma pojalt: "Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja tema vastas: "Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette."
²¹ Siis Iisak ütles Jaakobile: "Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?"
²² Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: "Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!"
²³ Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
²⁴ Ta küsis veel kord: "Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?" Ja ta vastas: "Olen!"
²⁵ Siis ta ütles: "Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!" Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.
²⁶ Seejärel ütles ta isa Iisak temale: "Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!"
²⁷ Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: "Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!
²⁸ Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!
²⁹ Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!"

Psalmid 135:1–6
Jumala vägevus ja ebajumalate tühisus

¹ Halleluuja! Kiitke Issanda nime, kiitke teie, Issanda sulased,
² kes seisate Issanda kojas, meie Jumala koja õuedel!
³ Kiitke Issandat, sest Issand on hea; mängige tema nimele, sest see on kaunis!
⁴ Sest Issand on valinud enesele Jaakobi, omandiks võtnud Iisraeli.
⁵ Sest mina tean, et Issand on suur ja meie Issand on suurem kui kõik jumalad.
⁶ Kõik, mis Issandale meeldib, teeb ta taevas ja maa peal, meredes ja kõigis mere sügavikes.

Matteuse evangeelium 9:14–17
Paastumise küsimus

14 Siis tulid ta juurde Johannese jüngrid ja küsisid: "Miks meie ja variserid paastume, sinu jüngrid aga ei paastu?"
¹⁵ Ja Jeesus ütles neile: "Ega peiupoisid või leinata sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad!
¹⁶ Aga keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube, sest paik rebeneks küljest ja käristaks augu veel suuremaks.
¹⁷ Ei kallata ka värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu lähkrid rebeneksid ja vein voolaks maha ning lähkrid muutuksid kõlbmatuks, vaid värske vein kallatakse uutesse lähkritesse, ja siis säilivad mõlemad."