18. veebruar 2009, kolmapäev

1 Moosese raamat 8:6–13,20–22
Noa ja veeuputus

6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.
10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.
11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13 Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.

20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.
21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: "Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.
22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö."

Psalmid 116:11–19
Surmasuust päästetu tänu

11 Ma ütlesin oma kohmetuses: "Kõik inimesed on valelikud!"
12 Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?
13 Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.
14 Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.
15 Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
16 Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
17 Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
18 Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes
19 Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!

Markuse evangeelium 8:22–26
Jeesus tervendab pimeda Betsaidas

22 Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
23 Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: "Kas sa näed midagi?"
24 Pime vaatas üles ja ütles: "Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas."
25 Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti.
26 Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: "Ära mine külasse!"